Toksiliselt tubli Eesti naise portree ja võti stressiga toimetulekuks
Oleme koostöös Tervise Arengu Instituudiga teinud alates 2018. aastast koolitust teemal “Liikumisvõimaluste toetamine töökohal” sadadele osalejatele üle Eesti. Koolitusel olen palunud osalejatel luua grupiliikme organisatsiooni töötajategrupi koondportree ehk persoona. See tööriist on teenusedisainis kasutusel, et mõista paremini oma kasutajat ehk töötajat ning tema konteksti, antud juhul siis liikumisvõimaluste toetamise eesmärgil.
Persoona loomine piiratud aja tingimustes ei kvalifitseeru kindlasti uuringuks, küll aga hakkas nende aastatega välja kooruma teatud töötaja muster (kindlasti segatud paraja annuse stereotüüpidega, aga ka need annavad meile infot selle kohta, mida peetakse oluliseks välja tuua). Kõige sagedasem persoona, keda loodi, oli 40ndates eluaastates raamatupidaja Mari, kellel on liiga suur töökoormus ja palju muid kohustusi (nt lapsed ja loomad, kelle eest hoolitseda), valutav keha ning vähe aega nii liikumiseks kui iseenda jaoks laiemalt. Jääb mulje, et tema ülesanne on panna kogu oma energia teiste teenistusse (vt ka human giver syndrome). Ühesõnaga ikka ja jälle maaliti toksiliselt tubli Eesti naise portree.
Kuidas läheneda tervisedenduses inimesele, kelle “taldrikul” on liiga palju?
Kipume tervishoiuspetsialistidena arvama, et meie teema on oluline (kui mitte kõige olulisem) ja peaks olema inimese jaoks prioriteet. Tegelikult see niimoodi muidugi pole ja inimkeskne lähenemine eeldaks seda, et inimene kui enda elu ekspert ütleb, mis on tema elu kontekst ning kas ja kuidas meie teema (antud juhul liikumine) tema ellu mahuks. Küll aga ei saa olla lahendus, et niigi ülekoormatud inimese ellu asju juurde toppida, toksiline tublidus viib ainult läbipõlemiseni.
Lisaks on levinud müüt, et naised on paremad rööprähklejad kui mehed. See ei vasta tõele: naised ei ole meestest multitaskingus paremad, neil on lihtsalt rohkem tööd, sh kodutöid. Seega alustada võiks hoopis küsimusest: mida peaks tegema vähem / mille tegemise võiks hoopis ära lõpetada? Kasutada võib näiteks meritähekese harjutust.
Kui rääkida läbipõlemisest, siis inglise keele lugejatele soovitaks Emily ja Amelia Nagoski tõenduspõhist ja ülihead raamatut “Läbipõlemine. Lahenda oma stressitsükkel”.
Mõned olulised nopped
- Palju räägitakse stressist, aga mitte sellest, et on olemas stressireaktsiooni tsükkel ehk meie kehas kindlal moel toimuv jada, mis tuleb läbida selleks, et me ennast jälle hästi tunneks (ellu jääks).
- Krooniline stress on meie kehale halb, aga tänapäevases maailmas on väga sage, et me ei saa stressireaktsiooni tsüklit lõpule viia, jääme n-ö kinni.
- Stressori ja stressiga tegelemine on kaks erinevat asja: see, et me näiteks mõne stressitekitava tööülesande, kliendi või kolleegiga tulime toime, ei tähenda, et meie keha on saanud signaali, et stressitsükkel on lõpule viidud. Räägi oma kehaga keeles, mida ta mõistab – kehakeeles. Kehaline aktiivsus ütleb kehale, et oht on üle elatud ja su keha on jälle elamiseks turvaline koht.
- Kehaline aktiivsus on konkurentsitult kõige tõhusam strateegia stressireaktsiooni tsükli lõpuleviimiseks (võitle või põgene on mõlemad tegevused, mis nõuavad meie kehalt intensiivset kehalist aktiivsust!). Stressiga toimetulek võiks olla toksiliselt tubli Eesti naise põhjus liikuda – et kogu see tublidus ei hakkaks keha ennast ründama.
- Planeeri igasse päeva tegevused stressireaktsiooni lõpuleviimiseks, lisaks kehalisele aktiivsusele (minimaalselt 20 minutit intensiivset tegevust) aitavad ka hingamisharjutused, positiivne sotsiaalne suhtlus, südamest naermine, armastatud inimesega koosolemine (nt pikk kallistus), südamest nutmine, loominguline eneseväljendus. Leia see, mis sulle toimib.