Töötamine enne ja pärast liigesevahetust

Liigesevahetus on paljude jaoks hirmutav operatsioon ning paraku liigub selles vallas palju müüte.

Kas töö võib viia vajaduseni liigesed välja vahetada? Olgugi, et tööliigutustest seostatakse suurte liigeste (puusa- ja põlveliigeste) kulumist sagedase treppidel kõnni, raskuste tõstmise, ebatasasel pinnal kõnni, põlvitamise ja kükitamisega, ei tähenda seos põhjust. 

Ehk kindlasti ei tähenda see seda, et need tegevused põhjustavad kulumist ning neid tuleks vältida. Kõndimine erinevatel pindadel ja trepist ning põlvitamine ja kükitamine on loomulikud asendid ja liigutused. Küsimus on pigem liigutuste ja asendite ühetaolisuses ja ülekoormuses: kui töötamine eeldab enamuse päevast põlvitamist, võib see mõjutada põlvede tervist.

Kuidas mõjutab juba tekkinud probleem kehalist töövõimet? 

Hollandis läbiviidud uuringus hinnati, kuidas muutub varases staadiumis põlve- või puusaliigese kulumisega (osteoartroosiga) 45–64-aastased töötajate funktsionaalne võimekus 5 aasta jooksul. Näiteks pidid nad teisaldama raskusi laualt põrandale ning laualt silmade kõrgusele, kandma raskust kahe käega, töötama sundasendis (käed õlavöötmetasapinnast kõrgemal), tegema korduvliigutusi (kummardamine ja küünitamine). Kõigi testide põhjal moodustati kolm gruppi:

  1. Tugev, kuid nõrgenev (strong with decline), enamik mehed
  2. Stabiilne ja suutlik (stable and able), mehed ja naised
  3. Nõrk ja järeleandev (weak giving way), ainult naised

Huvitaval kombel ei vähenenud enamike uuringus osalejate kehaline võimekus 5 aasta jooksul, nad suutsid ka 5 aastat hiljem sooritada teste enam-vähem samal tasemel. Ehk me ei peaks arvama, et vananedes kehaline töövõime kiirelt langeb. Küll aga tuleks töötajaid toetada, et töövõimet säilitada ja parandada. Saame soovitada jõutreeningut, eriti kesk- ja vanemaealistele naistele, kes kipuvad seda vähem tegema.

Autorite soovitus oli töökeskkonda kohandada (näiteks vähendada vajadusel töötunde, kohandada töökohta või tööülesandeid), täiendava meetmena võiks suunata varases staadiumis liigesekulumisega töötajad füsioteraapiasse, et säilitada ja miks mitte ka parandada nende kehalist töövõimet. Juba klassikaliseks muutunud soovitus: kehalise töövõime säilitamiseks tuleb tegeleda nii töökeskkonna kui töötajaga.

Kui on teada, et liiges läheb vahetamisele, tuleb hakata regulaarselt õigeid liikuvus-, jõu- jm harjutusi tegema, mitte liikumist vältides operatsiooni oodata. Sobivad harjutused enne põlveliigese vahetust leiad näiteks siit. Õige liikumise abil on võimalik operatsiooni kas üldse ennetada või vähemalt edasi lükata.

Eestis toimub aastas >3000 liigesevahetust ehk endoproteesimist, millest 55% on puusaliigese ja 40% põlveliigese operatsioonid. Üha rohkem pannakse tehisliigeseid ka noorematele, töötavatele inimestele. Ning arvestades, et elanikkond vananeb, kuid töötab kõrgema eani, prognoositakse liigesevahetuse arvu mitmekordset kasvu.

Kuidas pärast liigesevahetust tööle naasta?

71–98% patsientidest naaseb tööle pärast liigesevahetust ning haiguslehe pikkus on 2–14 nädalat. Nii töötaja, tööandja kui ühiskonna jaoks on oluline töötaja pärast operatsiooni ohutult, kuid piisavalt ruttu tagasi tööle saada. Hetkel on Eesti süsteemis puudu lüli, mis aitaks töötajal pärast liigesevahetuse operatsiooni tegeleda intensiivsema taastumise, tööks ettevalmistuse ja järk-järgulise tööle naasmisega (sh tööliigutuste ja -keskkonna kohandamisega). Hollandis on kokku pandud põlveliigese vahetuse ideaalteekond, kus inimene jõuab töötervishoiualasele nõustamisele juba enne liigesevahetust, et tööle naasmine toimuks sujuvamalt.

Töökeskkonnas on oluline arvestada, et paljudel on kroonilise liigesevalu tõttu tekkinud ka liigutushirm ehk kinesiofoobia (kui kehakaal väga kõrge, siis seda rohkem), mistõttu ei julgeta paljusid liigutusi teha. Samas liikuda on vaja. Ja ka soovitused lähevad aina liberaalsemaks, näiteks peaks (ettevaatlikult ja väikeste kohandustega) proovima pärast põlveoperatsiooni põlvitada, kogenud mäesuusataja võib sellega edasi tegeleda jne.

Kahjuks ei ole spetsiifilisi juhendeid, millest tööle naasmisel lähtuda, pigem aitab siin töötaja, tööandja, raviarsti, töötervishoiuarsti, (töö)füsioterapeudi jt koostöö ning individuaalne lähenemine. UK-s läbiviidud uuringus tuli välja, et töökohal pakutav toetus varieerub üksnes kolleegide abist kuni töökohal pakutavate töötervishoiu- ja rehabilitatsiooniteenusteni välja. Enamike töötajate puhul raskendas tööle naasmist just piisava ja asjakohase toetuse puudumine, mis tähendas, et otsuseid tehti “kõhutunde” abil. Töötervise spetsialistidel on siinkohal tähtis roll mängida, sest just nemad peaksid nõu andma vajalike kohanduste ning koormuste tõstmise osas. 

Millest siis lähtuda?

Pärast liigeste vahetamise operatsiooni tuleb (vähemalt paar kuud) olla ettevaatlikum raske füüsilise tööga, sh raskuste käsitsi teisaldamisega (näiteks kui on vaja teisaldada >10 kg korraga ja suure intensiivsusega), sügava küki (parem oleks kasutada poolkükki), äkiliste liigutuste, kõrgustes töötamise, pikaajalise seisva tööasendi ja pikkade vahemaade läbimisega jalgsi. Paika tuleb panna üksikasjalik tööle naasmise kava, kus vastavalt tööülesannetele ja töötaja võimekusele koormusi nädal-nädala haaval suurendatakse kuni töötaja saab kas 100%-liselt või veidi väiksema koormusega oma tööga hakkama.